Dzogtšenist

Gangteng rinpotše (lisaks on sellest õpetusliinist Eestis käinud ka Sungtrul rinpotše ning khenpo Karma Wangyel) toetub õpetades eelkõige Pema Lingpa varandustetraditsioonile (termaõpetused), kuid õpetab ka teiste õpetusliinide õpetusi (näiteks longtšen ningthiki õpetusliini õpetused). Pema Lingpa varandustetraditsiooni tekstiülevaade on leitav siit. Pema Lingpa õpetusliini teeb harukordseks see, et see sisaldab kolme dzogtšeni tsüklit (tavaliselt on neid igas õpetusliinis üks), seega õpetab ka Gangteng rinpotše läänes eelkõige dzogtšeniõpetusi. Õpetused on üles ehitatud astmelise programmina, mis algavad esmalt sissejuhatusest meele olemusse, seejärel sissejuhatavatest harjutustest ning lõpevad trektšö, thögali ja bardo juhistega.

Täpsemalt dzogtšeni tähendusest

Dzogtšen on Tiibeti budismi ningma koolkonnas ja böni traditsioonis meele loomulik, algne seisund. Dzogtšeni järgi on kõikide olendite tõeline loomus puhas, kõikehõlmav täielik teadvelolek. Täielikku teadvelolekut  nimetatakse dzogtšenis rigpa’ks (tib rig pa). Meele loomust kirjeldatakse kui peeglit, mis kõike peegeldab, jäädes ise peegeldustest mõjutamata, või kui kristallkuuli, mis peegeldab näiteks riide värvi, millele see on asetatud, püsides samal ajal ise muutumatuna.

Dzogtšeni kirjeldatakse kui alust (tib gzhi), teed (tib lam) ja vilja (tib ‘bras),  kus alust peetakse juba iseeneslikult täiuseni jõudnud algseks loomuseks, mis ei vaja “täiustamist”, kuna see on olnud täiuslik algusest peale, nagu taevas. See on tehtamatu, ometi iseeneslikult täiuseni jõudnud. Sellisel kujul alus on olemas igaühes. Mahajaana budismis nimetatakse seda puhast loomust tathāgatagarbhaks. Kuigi meele loomus on algusest peale puhas ja täiuslik, on olendid pimestatud meeleplekkidest (negatiivsetest emotsioonidest ja teadmatusest) ja mõjutatud karmast (põhjuse-tagajärje seose tõttu tekkinud tegude viljadest), ning seetõttu oma meele puhta loomuse unustanud. Meeleharjutuste, mis on osaks teest, eesmärk on jõuda tagasi algsesse seisundisse,  loomulikku ja vabasse seisundisse, kus pole hirme, piiranguid, ängi, pingeid ja ärevust. Kui selline seisund on saavutatud, siis on tulemus ehk vili teostunud. Dzogtšeni tee ja vaade tunduvad oma olemuselt imelihtsatena, vahel võib isegi jääda mulje, et selleks ei peagi midagi tegema. See on võimalik, kuid vaid inimestele, kelle mõistmisvõime on äärmiselt terav ning kes on piisavalt puhastanud oma negatiivseid tegusid ning ei tekita neid enam suurel hulgal juurde, mille tõttu on neis vähem kiindumist ja ilmaasjadesse kinnijäämist, sisimas kantud viha ja ärritust, ükskõiksust ja rumalust. Kui õpetaja on teinud sissejuhatuse meele sügavaimasse olemusse ja meile tundub, et ei taibanud sellest midagi, siis järgmine juhis on: “Mine tagasi algusse” – kui pole vundamenti, millele kõrgeim vaade võiks püsima jääda, lendab see pärast õpetaja käest juhiste saamist esimese väikse tuulepuhanguga minema. Kuigi dzogtšeni vaadet peetakse Tiibeti budismis kõrgeimaks, peaks alati hoidmas meeles Padmasambhava sõnu: “Hoia oma vaadet avarana kui taevast, kuid tegusid peenelt kui odrajahu.” Vaate võrdpildiks on taevas – lõpmatu, erapooletu, tohutu avarus, eelarvamustest vaba. Tegude võrdpilt aga odrajahu – jälgi hoolikalt, milliste tegudega tekitad kahju, millega head, mis on päriselt hea, mis halb.